Milvi Vanem
01.11.1938
Minu nimi on Milvi Vanem, ma sündisin esimese Eesti Vabariigi ajal Petseri linnas ja olen poolenisti eestlane ja poolenisti setu. Olen palju ringi rännanud ja väga erinevates kohtades elanud. Suurema osa elust olen veetnud Kohilas, kus sündisid ka meie kaks poega, kelle üle olen kõige uhkem.
"Ennast tuleb harida nii palju kui võimalik. Selleks, et elus kaugele jõuda ja head elu elada peab omama palju teadmisi."
Minust
Minu nimi on Milvi Vanem. Olen sündinud esimese Eesti vabariigi ajal, esimesel novermbril 1938. aastal Petseri linnas. Isa oli pärit Usinitsa külast Mikitamäe lähedalt Setomaalt ning ennast pean ma poolenisti eestlaseks ja poolenisti setuks. Oma lapsepõlves kolisime perega palju ringi. Kooli alustasin ma Mikitamäel ja liikusin sealt edasi Räpinasse teise klassi. Kolmandas ja neljandas klassis olin ma Ruusal, edasi õppisin ma Sindis ja keskkooli lõpetasin Pärnus. Peale ülikooli lõpetamist Leningradis suunati mind ökonomistina Kohila paberivabrikusse. Olen väga uhke oma elukutse üle: töö paberivabrikus meeldis mulle väga ning ma sain sellega hästi hakkama. Vabrikus kohtusin ma ka oma pillimehest abikaasa Jüriga. Üle kõige olen ma uhke meie kahe poja, Toomase ja Ivo üle. Mul on seitse lapselast ja üks lapselapselaps. Mu pojad on mõlemad edukad muusikud, nad on mänginud heades bändides ja mulle meeldib näha neid esinemas. Pean tõdema, et mul on perega väga hästi läinud. Kõige paremad mälestused on pidupäevadest koos nendega. Saime tihti koos olla ning jõule, jaanipäevasid ja sünnipäevasid ühiselt tähistada. Peolaua tagant ei puudunud ka sõbrad-tuttavad, kellest mul pole elus samuti puudust olnud.
Lapsepõlv
Ma sündisin esimesel novembril 1938. aastal Petseri linnas. Sellel ajal kuulus Petseri linn veel Eesti Vabariigile. Isa rääkis ikka, et Petseri oli väga ilus linn, aga just enne sõda, 1939. aastal põles linn peaaegu maani maha. Praeguseni pole linna üles ehitatud ja selle asemel on vaid väike küla tänasel Venemaa territooriumil. Mu vanaisa talu oli Eesti poole peal, Räpina vallas Usinitsa külas, suviti käisin koos onupoegade ja onutütrega tema juures karjas ja rohisime peenraid ja aiamaad. Tol ajal oli kombeks, et talu jääb vanimale pojale, minu isal oli neli venda ja üks õde. Teised vennad pidid ära minema ja endale elukutse valima. Minu isa siis läkski Petseri gümnaasiumisse ja õppis raamatupidajaks. Ma arvan, et ta sai raamatupidaja tööga hästi hakkama ka, minul on ka matemaatika ja reaalained tugevad. Üks isa vend käis õpetajate seminaris ja oli õpetaja. Teised kaks venda viidi Siberisse, nemad surid kahjuks seal. Õde abiellus talumehega ja sai ka tallu elama.
Isa töötas alguses Tartu- ja Võrumaa sovhoosides pearaamatupidajana. Kuna aga jutt sellest, et tema kaks venda olid rahvavaenlastena Siberisse küüditatud, jõudis ministeeriumist alati ka sovhooside venelastest direktoriteni, ei saanud ta oma ameitit kuskil eriti pikalt pidada. Jutu peale lasti ta siis jälle lahti ja ta pidi uue kohta leidma. Isa vennad kuulusid omakaitse nimekirja, nad ei võtnud küll ühestki haarangust osa, aga viidi ikka minema. Niiviisi möödus mu lapsepõlv koguaeg nö ratastel ja ringi rännates: kõige rohkem käisin ühes kohas koolis kaks õppeaastat. Esimeses klassis käisin Mikitamäel, teises klassis Räpinas, kolmandas ja neljandas klassis käisin Ruusal. Lõpuks aga öeldi sovhooside ministeeriumist, et me sealt kandist üldse ära läheksime ja nii paigutati meid Pärnumaale Kõrsa sovhoosi. Seal lähedal asus ka Sindi esimese detsembri nimeline tekstiilivabrik, kus otsiti ka parasjagu raamatupidajat ja isa läks siis hoopis sinna ja ema läks ka samasse vabrikusse lihttöölisena tööle. Mina läksin Sindis kuuendasse klass ja keskkooli lõpetasin Pärnus. Edasi läksin õppima Leningradi ning lõpetasin pärast viie aastaseid õpinguid Leningradi ülikooli.
Lapsepõlvest Setumaal mäletan veel nii palju, et vanaema käis koguaeg setu rahvariietes, see oli ta igapäevane riietus. Ma ise olengi poolenisti eestlane ja poolenisti setu. Vanavanemad sündisid veel Tsaari-Venemaal ja tol ajal pidi lastele panema vene nimed. Kui vanaisa ristiti, sai ta nimeks Vassili ja vanaema sai nimeks Pelageja, aga eestipärasemalt kutsuti neid Vassil ja Palaga. Venelased kutsusid vanaisa Vassili Tiitovitšiks, sest tema isa nimi oli Tiit. Sellel ajal sai veel lastele Eesti nimesid panna. Minu isa nimi oli Georg ja ema oli Anna. Ema neiupõlvenimi oli Targa. Isapoolne perekonnanimi pandi kuskil 1848. aastal. Ta oli muidu sepp ja tegi kingi ja pastlaid, elasidki Sepa talus.
Mul on ka väike vend, minust 13 aastat noorem. Mina sündisin vahetult enne sõda ja ajad olid rasked. Ma isegi mäletan, kui meie vana elukohta pommitati. Me varjusime sauna all ja kuna seal lähedal olid sõjaväesuurtükid, siis koguaeg pommitati sinna ümbrusesse. Vahepeal oli Saksa aeg ka ja saksa ohvitserid olid selles majas, kus meil korter oli. Nad olid muidu soliidsed, tahtsid vanaisa käest pekki ja me muudkui andsime neile. Nad tõid mulle ühe prossi ja siis nukule puuokstest punutud vankri. Mul on meeles sellest ajast, kui ma veel koolis ei käinud, üks pilt, kus ma olen ühe sakslase süles. Ma mäletan, et ta pani pea vastu mind ja ta habe oli nii kare. See on mul meelde jäänud, et ema hiljem kartis ja lõikas pildilt selle sakslase mu kõrvalt ära. Sellised rasked ajad olid. Vend sündis alles 1952. aastal, kui me olime juba Sindis ja meil oli korralik korter. Enne seda mu vanemad ei tahtnud ega julgenud rohkem lapsi saada. Vend oli rahulik ja vaikne poiss, kes naeris palju, aga ta oli täitsa loru, ei viitsinud õppida. Keskkooli ta lõpetas küll ära, aga ülikooli sisse ei saanud ja koju minna ei julgenud. Tol ajal anti veel vitsa ka, nii suurele vast küll enam ei oleks antud, aga koju minna ikka kartis. Tuli minu juurde ja palus, et ma temaga kaasa läheksin. Mina olin sel ajal juba ülikooli lõpetanud ja töötasin Kohilas ökonomistina.
Niisiis sattus vennas sõjaväkke allveelaeva peale. Alguses pandi sellisele kohale, kus oli nuppu ka vaja, aga kuna ta koolis ei viitsinud hästi õppida, siis pandi lõpuks kokaks ja ta omandaski seal koka elukutse, nii et ta hiljem töötas kaubalaevadel kokana. Meie saime muidu päris hästi läbi. Tema elas Sindis ja abiellus venelannaga, uhke daam oli, aga seoses sellega ta enam sugulastega väga hästi läbi ei saanud ja vend jäigi niimoodi natukene erakuks.
Õpingud Leningradi ülikoolis
Keskkoolis oli mul äge sõbranna, kes luges ajalehtedest haridusministeeriumi kuulutusi, kuidas õpilasi saadeti vene ülikoolides. Sõbranna ütles selle peale: “Eesti ülikoolidesse me nüüd küll ei lähe, meie lähme Moskvasse!” Pidime minema arhitektuuri õppima. Ma küll ütlesin, et ma ei oska üldse joonistada. Mu isa joonistas küll väga hästi, maalis õlimaalie ja oligi natuke niisama maalija ka, aga mina olin täitsa null selle koha pealt. Sõbranna lubas mulle kõik joonised minu eest ära, kui peaks midagi vaja minema. Mul endal oli hea suhe ainult matemaatika, füüsika ja keemiaga. Nii me siis kandideerisime: tema võttis tsiviilehituse ja mulle jäid mingid sanitaarasjad. Siis kutsuti meid vestlusele, tema läks esimesena sisse. Tuli välja tagasi ja ütles: “Tead, sinna saadetakse ainult poisse, meie ei saa Moskvasse minna, aga saime Leningrad ja ma juba panin meid kirja. Paberitööstuses on spetsialiste vaja: mina võitsin tehnoloogi koha ja sulle jääb ökonomisti pool.” Ega siis midagi, tuli minna katsetele. Meile öeldi, et katsetel on ainult inglise keele eksam ja vene keeles etteütlus. Kui kohale jõudsime, selgus, et matemaatika, keemia, füüsika on ka! Sõbranna ütles kohe, et ah, me ei saa niikuinii sisse. Seal olid ühiselamud reas, tema käis seal kuskil muudkui tantsimas, aga minu isa on ju Sindis pearaamatupidaja, mina läksin ülikooli raamatukokku, võtsin venekeelsed füüsika ja keemia raamatud, matemaatika on mul niikuinii tugev. Mina tegin siis katsed ära ja sain sisse, aga sõbranna ei saanud.
Elu Leningradis oli väga tore, ütleme nii, et tsaarimeelne, nad ei sallinud kommuniste.
Mind kutsuti linnukeseks, sest eesti keel oli nende kõrvus ilus nagu linnukeel. Tõesti väga tore aeg oli, venelased olid sõbralikud. Mu tädi oli õmbleja, ta õmbles mulle Leningradis ilusaid kleite, nendega käisin ülikoolis.
Esimese partneriga tutvusin ka seal. Ta oli slovakk, toonasest Tšehhoslovakkiast, mis NSV Liitu otseselt ei kuulnud, et täitsa väljamaalane, uhke värk kohe. No mina olin juba viimasel viiendal kursusel, hakkasin lõpetama, aga tema tuli kolmandasse. Me tegime koos pilti ka, ma ütlesin küll, et küll me lahku läheme, tema ikka rääkis vastupidist, aga muidugi läksime lahku. Vot kui ei oleks läinud, äkki elaksin praegu Slovakkias üldse!
Töö ja karjäär
Kui ma pärast viit aastat lõpetasin, siis mind suunati Kohila Paberivabrikusse. Seal töökaaslased kutsusid mind Teigaariks. Alguses olin seal ökonomisti koha peal, siis tõsteti peaökonomistiks ja lõpuks direktori asetäitja ökonoomika alal. Sellise karjääriredeli tegin läbi.Töökohaga mul väga vedas. Kontoris olid põhiliselt eestlased aga aruanded ja kõik dokumendid olid vene keeles. Ja kõik teised olid jube õnnelikud, et üks vene keele oskaja tuli, sest nad tihtilugu ei teadnud, mis nende ridade peale panna. Vanemad mehed ütleisid: “Kuule, tütrekene, tule vaata, mis siia panna.” Direktoritega sain ka hästi läbi. Pärast hakkas vabrikusse rohkem venelasi tulema, sest tööpäevad olid pikad ja pidi öösel ka töötama, eestlased ei tahtnud, venelased olid nõus töötama. Kõik süüdistasid selles direktoreid, et venelased vabrikusse tulevad, aga tegelikult ei olnud ju direktorid süüdi. Ma käisin koolis ka õpilastele vabrikutööst rääkimas. Ökonoomika on väga paralleelne raamatupidamisega, minu isa ametiga. Matemaatika üldiselt ja kõik muud majandusnäitajad. Kõigepealt on eelarve, tegin eelarvete võrdlusi tegelikuga, kirjutasin välja plussid ja miinused. Seejärel selgitasin ära, millest miski number on tulnud. Olid valemid, nendega sai arvutada paberimasina kiiruseid ja kuivatusmasina temperatuure ja siis põhiline asi oli omahindade arvutamine. Arvutasin välja, mis hinnaga me peame paberit müüma. Ma olen väga uhke oma elukutse üle. Poegadele olen ka mina matemaatika selgeks õpetanud. Käisin isegi rongiga Kohilast Tallinnasse protsente õpetamas.
Töötasin Kohilas nelikümmend kaheksa aastat ja Kohila on mu kodukoht, sest lapsepõlvena rändasin koguaeg ringi. Väga armas koht on vanaisa kodu Usinitsa külas, kuhu loodan veel külla minna. Praegu elavad seal kauged sugulased. Meie Kohila kodu oli meil peaaegu et ise ehitatud. Peaspetsialistid said sellised majad, kus oli ainult karp ja katus peal. Sisemise ruumide paigutuse sai ise teha, abitööjõudu anti ka, aga ise pidime ka ehitama. Lõpuks saime siis endale selle maja.
Ma laulsin naisansamblis Kohila kultuurimajas, ja paberivabriku ansamblis “Rukkilill.” Ükskord olid meil isetegevuse ülevaatused metsa-, paberi- ja puidutööstuse liinis. Meie ansambel tuli esimeseks ja me saime preemiareisi Jugoslaaviasse. See oli siis, kui muidu veel väljamaale ei pääsenud. See oli väga tore reis. Teinekord teenisime ülevaatustel ansambliga jälle medaleid. Mul on vähemalt kaks ansamblikonkursi medalit. Üleüldse oli meil hästi vahva viiene kamp seal, käime siiamaale läbi. Kaks tükki nendest on kahjuks juba surnud, kolm on veel elus. Pere sõpru oli meil ka, käisime perekonniti läbi sünnipäevadel pulma-aastapäevadel jne, tegevust väljaspool tööd on olnud koguaeg. Mul on sõpradega hästi vedanud, välja arvatud see esimene, kes mu Leningradi jättis. Tema läks kommunari tööle me ei käinud pärastpoole enam üldse läbigi. Ta kutsus mind oma pulma, seal ma käisin. Aga hiljem hakkas ta kommunarist varastama ja sattus vangi. Kui mina tükk maad hiljem abiellusin, oli just vanglast tulnud ja kutsusin ta oma pulma, aga ta ei tulnud, ütles et Sindis kõik teavad, et ta vangis olin ja ta ei taha tulla.
Abikaasa ja perekond
Paberivabrikus oli automaatikalukksepp, kes mängis saksofoni ja klarnetit. Tutvusime ja olime tükk aega sõbrad. Ükskord ta saatis mind koju kuskilt ja isa ütles mulle, et miks ma selle Jüriga ei võiks abielluda, siis me lõpuks abiellusimegi. Ta oli muidu selline lõbus pillimees. Tal täiskasvanuna ei paistnud nii väga välja, aga tal olid sellised laiad kõrvad ja meie lapsed said ka sellised. Lastel tuleb see kõrvade ja pea suhe rohkem välja ja ühte meie last kiusati ka koolis kõrvade pärast, öeldi: “Lendur, tõuse õhku!” Vaesekene. Aga öeldi ka, et selliste kõrvadega tulevad head muusikud. Meil on kaks poega ja seitse lapselast ja üks lapselapselaps. Nende üle olen kõige uhkem. Mu esimene poeg sündis kuuskümne viiendal aastal ja teine seitsmekümnendal.
Ega tol ajal ei olnud väga aega lapsi kasvatada, ma ei mäletagi, kaua ema lastega kodus sai olla tol ajal, kas oli äkki kaks kuud, siis kohe tööle ja lapsed lastesõime. Mul olid väga viisakad lapsed, sugulased küsisid ikka, kuidas mina oma lapsed selliseks kasvatasin. Nad mul tegelikult ise kasvasid selliseks. Kui ma oma lastega kuhugi sugulase juurde läksin, siis nemad istusid nagu tukunuiad kahekesi tooli peal ja kuulasid, mis räägitakse. Natuke omaval sosistasid, aga mingit jooksmist, müramist ja sellist asja ei olnud. Aga kui nad umbes viie-kuue aastased olid, siis ma läksin nendega vanavanemate juurde Sindisse, kus isal oli akvaarium. Natukese aja pärast nokkisid nad mõlemad akvaariumi kallal ja ajasid kalu taga. Läks veel natuke aega mööda, isa ajas habet, tal oli selline habemenuga. Üks poiss võttis selle noa ja tuli sellega teise tuppa. Siis mu vanemad ütlesid mõelmad “Issakene”, aga ma ütlesin neile, et no teie muudkui räägite, et jäta pojad meile ja sa vaata nüüd selle tunni ajaga, te muudkui lööte käsi kokku. Aga muidu nad olid korralikud ja kuulasid sõna.
Pojad ja muusika
Mõlemad pojad, Toomas ja Ivo Vanem, on muusikud, käisid Georg Otsa nimelises muusikakoolis ja nüüd on professionaalsed pillimehed. Nad on paljudes heades bändides mänginud, näiteks Anne Veski bändis. Toomas mängib soolokitarri ja on ise ka mitu plaati välja andnud ja Ivo mängib klaverit ja süntesaatorit. Mäletan, et ükskord oli minu sünnipäev, abikaasa mängis klarnetit, väiksem poiss laulis ja mängis süntesaatorit ja vanem poiss kitarri. Mul oli oma bänd sünnipäeval. See oli tore kogemus.
Tegelikult olin ma alguses sellele vastu, et poegadest muusikud saaksid, üritasin neid ikka vastupidi veenda. Muusiktel on oht sattuda alkoholi küüsi. Teine asi oli see, et mina pidin koguaeg üksi kodus lapsi hoidma, kui abikaasa kuhugi musitseerima läks. Võttis muudkui kaks pilli kätte jälle läks, ükskord mul sai sellest küllalt ja kallasin talle vett pähe, kui ta meie keerdtrepist alla läks, aga tema ei teinud väljagi ja läks ikka. Sellist elu ma oma lastele ei tahtnud.
Toomas oli väga hea õpilane ja ta käis polütehnilises instituudis erialadega tutvumas. Ta valis juba välja, mis asja ta õppima läheb ja järsku pärast kaheksandat klassi, mis oli tol ajal põhikooli lõpuklass, tema ütles, et tema läheb hoopis Georg Otsa nimelisse muusikakooli. Nad hakkasid siis koolis bändi ka tegema ja tema tahtis pilli mängida.
Mina alguses ei lubanud tal minna ja ütlesin, et kui sa aasta pärast tahad ikka veel sinna muusikakooli minna, no siis lähed. Siis ma ei hakka sulle enam jalga ette panema, aga sel aastal ei lähe. Nii ta ootaski aasta veel ja ikka rääkis oma muusikakooli ja läkski. Kui ta seal teisel kursusel oli, siis Uno Loop oli estraadiosakonna juhataja. Lastevanemate koosolekul ta ütles, et poiss on andekas ja tal on tulevikku, aga meie pill oli ostetud nõukogude aegsest kauplusest. Loop ütles, et selle pilliga ei saa korralikku häält ja nüüd tuleb osta uus korralik kitarr. Ma läksin nii õnnetuks selle peale, mõtlesin et kust kohast ma selle pilli saan, neid ei müüda ju poes. Loop ütleski, et inimesed kuidagimoodi ikka saavad.
Siis läks ükskord nii, et me olime vabrikurahvaga Tuulas ekskursioonil. Olime hotellis, seal mängis meile orkester ja vaatan, et kitarristil on korralik Fenderi pill, sama firma, mida meilgi vaja oleks. Kontserdivaheajal ma otsisin selle kitarristi üles ja küsisin kohe, et kust sellist pilli saada. Kui ta kuulis, et ma olen Eestist pärit, siis ta ütles mulle, et Eestis on ju nii lihtne pilli saada, ma annan sulle telefoninumbri, nemad Soomest toovad ja sina mine Leningradi pillile järele. Helistasingi numbrile ja leppisime Leningradis aja ja koha kokku, sularahas pidin kaasa võtma kuusteist tuhat rublat. Õnneks ma just müüsin Sindis oma vanemate maja maha ja sealt saime raha. Rongile läksime pojaga kahekesi ja mõtlesime, et järsku need müügimehed on mingid sulid, et võtavad raha ära ainult. Leningradis tulid meile rongile vastu ühed tuttavad, juudi rahvusest venelased, kes olid Sindis meie korteris elanud. Ta oli juba vanem mees, võib-olla seal kaheksakümne lähedal ja me rääkisime temale, et tulime kitarri ostma, meil on sularaha ja kardame natuke, et järsku on sulid. Ta oli ise endine sõjaväelane ja ütles et tema tuleb ka kaasa, aga ise ta vaevalt käis. Kell kaks pidime siis täpsemalt helistama ja küsisime, kas võime nüüd tulla. Öeldi, et pill ei ole veel tulnud, helistage kell viis uuesti. Helistasime, aga kell viis ei olnud ikka veel tulnud. Ma mõtlesin, et no muidugi, kui nüüd pimedaks läheb, siis pill tuleb. Täpselt nii oligi, õhtul pimedas kell kaheksa helistame ja siis oli pikk tulnud. Vanamees tuli ka kaasa ja läksimegi kolmekesi, aga kõik oli tiptop ja saime ausa kauba. See pill peaks tal veel tänapäeval ka alles olema, tal on kokku seitse pilli, ma arvan, et see esimene on ka ikka alles.
Teine poeg hakkas ka seda pilli katsuma. Ma ei lubanud tal seda näppida, sest mul rohkem raha ei olnud. Meil oli kodus akordion, mida mina olin kunagi natuke õppinud ja abikaasa ütles pojale, et pill olemas, sa õpi seda. Noorem poiss oli natuke käreda ütlemisega, ja ütles, et kui on õpetaja on paks tädi, siis ta õppima ei lähe. Läksime Rapla muusikakooli, abikaasa tundis seal pillimehi ja õpetajaid ning üks küsis, et mida see teine poiss siis õppima tuleb. Kui kuulis, et akordioni, siis ütles, et ei see ei kõlba, ära teda ikka sellist pilli õppima pane, parem pane klaverit õppima. Poiss muidugi võttis väga südamesse ja viskas akordion kohe nurka, kui öeldi, et see ei kõlba. Nii ta läkski klaverit õppima.
Selle akordioniga oli mul omal ajal selline lugu, et mu vanemad ostsid mulle suure akordioni, aga ma olin ise pisikest kasvu. Sain Pärnu muusikakooli sisse, aga mul oli seda suurt pilli niivõrd raske vedada ja mängida, et ma ütlesin vanematele, et õpetaja ütles, et ma olen akordioni jaoks liiga väike. Vamemad uskusid ja ma ei pidanud seda rohkem mängima. Läks õnneks!
Mu poisid laulsid ka hästi, aga pärast häälemurret kahjuks enam nii palju ei laulnud. Oleks võinud rohkem laulda ikka. Kui Ivo Otsakooli klavaril lõpetama hakkas, tuli Jaak Joala sinna lauluõpetajaks ja ta käis veel kaks aastat Jaak Joala juures laulmist õppimas. Lõpuks laulis ta Jeesuse osa rokkooperis “Jesus Christ superstar”. Muidugi oli kena vaadata, kui pojad esinevad.
Poegade eraelu
Mõlemil pojal on majad, nad on need poolenisti ise ehitanud. Üks poeg elab nüüd juba kolmandas majas, ta on järjest neid maha müünud ja nüüd elab Valkla rannas metsa sees. Tal on suur koer ka, see kes kelkusid veab, polaarkoer. Pojal on kanad ka, seal metsloomad noolivad kanu ja ta rääkis, et see koer nüüd sööb seal neid metsloomi ja lume alt püüab hiiri ja rotte ka, täitsa kassi eest on see koer. Nooremal pojal on ka maja. Tema sai selle niimoodi, et abikaasa tädi kinkis neile suvila ja nemad ehitasid sellest maja, soojustasid ära ja elavad hästi.
Vanemal pojal Toomasel on kaks poega ja kaks tütart. Tema noorem tütar käib MUBAs ja õpib klaverit. Nooremal on kolm poega, tema tütreid ei ole. Ükski lapselaps ei kutsu mind vanaemaks, kõik on mulle eraldi nimed pannud, küll Milli ja lihtsalt Milvi.
Reisimine
Reisimine oli küll mul veel üks hobi. Vene ajal oli väga raske reisida, sest tuusikuid anti ametiühingute kaudu ja seal oli kirjutatud, mitu aastat peab partei liige olema, et saada jne. Või pidi otsima sellise inimese, kes neid sebida oskas. Meie saime isetegevuse laulmisega selle Jugoslaavia reisi ja ansambliga käisime me seal ära. Tänapäeval see Jugoslaavia on nii mitmeks riigiks tükeldatud. Kui tuli Eesti aeg üheksakümne esimesel aastal, siis ma käisin alates sellest aastast igal aastal reisil, kuskil 20 aastat järjest käisin. Olen käinud Hiinas, Indias ja Euroopas peaaegu igal pool. Hiinas ma käisin ökonomistika kursustel, see toimus Hongkongis, mis kuulus tol ajal Inglismaa valdustesse. Sel ajal just Hiina sai need maad endale tagasi ja seal tänavatel ei olnud sugugi rahulik sel ajal.
Mu lemmikriik Euroopas on vist Itaalia, seal Rooma ja Veneetsia on nii ilusad, meil oli terve ringkäik Itaalias. Veel meeldisid Jeruusalemm ja Norra. Island on ka väga omapärane, ta ei ole mitte millegi sarnane, seal on selline kuumaastik ja kui lennukiga lähed, siis ta tundub all nagu punane. Aga Baierimaa on ka ilus ja Baierimaal elas üks mu lapselaps, kes kolis teise vanaemaga sinna. Teine vanaema oli saksa juurtega ja väga range. See oli pojapoeg tema esimesest abielust. Aga pojapoeg kibeles ikka koguaeg siia minu juurde Eestisse. Suviti oli minu juures ja sügisiti oli nii kurb, et peab tagasi Saksamaale minema. Mul oli nii kahju temast, aga ta pärast ütles mulle, et tegelikult tal läks hästi, sai hea elukutse ja kõik on tipp-topp. Ta omandas Saksamaal hambatehniku elukutse ja kohe kui diplomi kätte sai, tuli Eestisse tagasi. Ma siis ütlesin talle, et sa ainuke rumal eestlane, kõik lähevad siit ära, aga sina tuled tagasi. Aga niimoodi ta tahtis ja ütles, et siin oled mul sina ja teised sugulased. Ta on väga sellise erksa mõistusega, ükskord vaheajal ta oli minu juures, ta oli siis üks kaheteist aastane. Ma ei mäleta isegi, mida ta tegi, igal juhul ma pahandasin ja tutistasin teda. Ta vaatas mulle otsa ja küsis, et noh, hakkas sul kergem või?
Ta üldse loeb väga palju poliitikast ja arutasime laua taga igasugu asju.
Üks huvitav lugu oli veel, kui Prantsusmaal käisime. Prantsuse Lütseumi direktori asetäitja oli meiega kaasas ja võttis kaks Prantsuse Lütseumi lõpetanud poissi kaasa ja nemad tegid meile ekskursioone seal kohapeal. Käisime ühes veinikeldris ja tulime bussi tagasi, me istusime bussi tagaotsas ja nemad ütlesid, et tagumises otsas istubki inimkonna paremik. Ma ütlesin, et mis teil viga eputada, te olete Prantsuse Lütseumi lõpetanud, aga nemad ütlesid mulle, et sa oled Leningradi ülekooli lõpetanud, seal on kõige parem ülikool.
Mu abikaasale ei meeldinud üldse reisida, kaks korda õnnestus mul teda kaasa vedada. Üks oli Kreeka reis ja ei mäletagi, kus veel, aga talle ei meeldinud ja mult küsis iga kord, et misasja, jälle lähed reisile.
Krutskid
Poiste tehtud krutskitest tuleb kohe meelde, kuidas nad varastasid naabrite maasikaid. Meil oli Kohilas kaheteist korteriga maja ja igaühel oli üks pikk peenar. Meie vastaskorteris elas üks vanapaar, kelle peenramaa oli meie peenramaa kõrval ja neil oli päris palju maasikaid. Meil oli ka, aga neil olid vist suuremad ja punasemad ja siis pojad jäid vahele. Nad tulid ja ütlesid, et teie poisid olid minu maasikates. Kõigepealt nad said vitsa. Meil tegime koduveini ja meil oli selline valge pikk plastmasstoru, millega tõmbasime veini pudelitest välja, see oli kogu aeg olemas ja sellega sai mööda jalgu löödud. Said oma paugud kätte ja siis tegin ukse lahti, ütlesin, lähete sinna ja palute andeks.
Kui ma ise lapsena Sindis elasin, siis meil oli linnapea ja linnavalitsusel oli suur õunaaed. Seal käisid kõik varastamas, põhiliselt muidugi lapsed. Meil olid dressipüksid jalas ja toppisime need püksid pimedas õunu täis. Linnapea rääkis S-tähte niimoodi ŠŠŠ, me jäime vahele ja kuulsime, kuidas linnapea hüüdis meile: “Miš te teete seal? Õunu varaštate või?”
Meie, lapsed, jooksime minema ja pääsesime puhtalt.
Üks kurb lugu
Meil oli üks ansambliliige meie viiesest pundist, kes oli allergiline mesilaste, rohkem vist herilaste vastu. Ja tema surigi sellesse. See oli küll kurb. Ma olin kodus, käisin päeval mustikal ja ta helistas mulle ja ütles, et ta on laste juures majas ja päevitab ja ma ütlesin, et mina olen mustikal. Õhtul puhastan mustikaid ja vaatan, et ansambli tüdrukud tulevad minu juurde. Ma ei pannud alguses tähelegi, et Ingridit ei olegi. Nad ütlesid mulle, et ma istuks. No istusime sinna meie pinkidele ja nad ütlesid, et Ingridit ei ole enam. Ma küsisin, et mis jutt see on, ma päeval rääkisin temaga. No maja juures oli herilasepesa ja ta oli süstla oma korterisse jätnud, ise läks laste juurde majja. Muidu oli tal koguaeg see süstal kaasas, aga seekord unustas korterisse omale laua peale. See oli väga kurb lugu.
Sõbrad ja pere
Meil käis palju külalisi ja sõpru, me ei läinud kunagi sõpradega tülli, ka siis, kui abikaasa ära suri ja ma maja maha müüsin. Mu noorem poeg elab Kohilas edasi. Alguses oli mul ka Kohilas korter, aga vigastasin kuidagi põlve. Nüüd lonkan natuke praegu ka veel. Mul oli päris raske seal, noorem poiss Kohilast käis mul abiks ja ükskord ta pakkus mulle siia Pihlakodus hooldekodusse tulemist, sest tema sõbranna ema on ka siin ja tema on siin väga rahul. Tulime vaatama ja mulle meeldis siin, mul oli tuttav inimene ees ja elasin väga hästi siia sisse. Pere juures käin nüüdki, jõuluaeg pidime minema poja juurde, tema elab Valkla rannas metsa sees ja mere ääres. Pidi mu Tallinnast peale võtma, aga tal jäi see poeg grippi. Ja siis käisime teise vanaema juures, kes elab Tallinna äärelinnas, ka oma majas.
Naljakat seoses abikaasaga
Ma mäletan, et minu mees, oli kohati väga kitsi. Kuna minu palk oli suurem, siis mina ostsin meie abielusõrmused. Kui meil oli viiekümnes pulma-aastapäev, siis me olime Raplas poes ja just juveelipood jäi meile ette. Ma togisin teda, ütlesin, et vaata mis pood siin on. Ta läks kohe sellise jooksuga ära, et ma mõtlesin, et äkki kukub pikali. Aga see slovakk Leningradist, tema nimi oli Pavel, tema muudkui kinkis mulle igasugu asju. Tõi mulle Edelweissi sealt Tatra mägedest ja siis tõi mulle punased rihmikud Tšehhist ja pehmed nahkkindad. Ma näitasin neid asju abikaasale ka, aga tema neid üldse ei sallinud, viskas ikka aknast välja ja ma käisin neid õuest korjamas. Üldse mina olin ju magister ja tema oli seitsme klassi haridusega ja eks me ikka läksime vaidlema, sest ta ei saanud osadest asjadest üldse aru. Kui ma püüdsin ükskord midagi seletada, siis läksime vaidlema ja see hambatehnikust lapselaps oli meie juures ja ta ütles, et mind ei huvita, kelle õigus on, aga aitab. Selle peale siis lõpetasime tülitsemise. Abikaasa suri mul kahjuks vähki.
Elutarkus
Elutarkus on kindlasti endale hariduse muretsemine. See on kõige olulisem ja sellega saab elus edasi minna. Mina ise ja poisid oleme kõik elus hästi edasi läinud, nad on ka tippbändides mänginud ja puha. Vot raha taga ajamist ma ei poolda. Olemas peavad olema vajalikud asjad ja mitte rohkem. Mina soovitan kindlasti reisida ja vaadata, kuidas maailmas elatakse. Näeb ilusaid kohti.. Reisimine annab elule ikka väga palju juurde. Hiina oli just sellepärast väga õpetlik. Näiteks kui meil on liftid, kuhu mahub kaks-kolm inimest, siis seal on liftid nagu suur tuba. Nad ise ütlesid ka, et neil on siin kõik suur ja võimas nagu Hiina müür, aga Euroopa on selline tilluke. Asjade pärast ma ei käinud reisidel, tõin kaasa ainult suveniire ja tagasitulles mõtlen, et Eestis on ikka kõige parem.